Kodanikuühiskond ja osalusdemokraatia

Report
Ero Liivik
SÜLEM Sügisakadeemia
22.09.2012


Riigist ja ärielust suhteliselt sõltumatu
ühiskonnasfäär, mille sees üksikisikud ja rühmad
teevad koostööd selleks, et edendada oma huve ja
väärtusi. K. tasakaalustab ärisektori ja avaliku võimu
mõju ühiskonnas – seetõttu on mõnikord sünonüümina
kasutusel väljend kolmas sektor.
K. tähtis osa on mittetulundussektor, aga vahel
loetakse selle osadeks ka ajakirjandust, poliitilisi
parteisid, kohalikke omavalitsusi, usuühendusi,
ametiühinguid, väikeettevõtteid jne. – seega mitte
ainult ühiskonna seda osa, mis seaduse mõttes on
mittetulunduslik, ehk nn. kolmandat sektorit. Sellisel
juhul on silmas peetud nende tasakaalustavat mõju
ühiskonna teistele võimukeskustele. (Lagerspetz,
Kodanikuühiskonna lühisõnastik).
 Termini
teine tähendus on ühiskond, kus
inimese põhiõigused ja -vabadused on
kaitstud ning kus tal on võimalik poliitilisi
otsuseid mõjutada, mh. nende arutamisel ja
elluviimisel aktiivselt osaledes. Sellise
ühiskonna üks osa on riigist ja äriselust
suhteliselt sõltumatu ühiskonnasfäär, sh.
mittetulundussektor (vt. esimest
definitsiooni). (Lagerspetz, ibid.)
 „Eesti
kodanikuühiskonna arengu
kontseptsiooni” (EKAK) definitsiooni järgi
mõistetakse k.-a all „inimeste
omaalgatuslikku koostööd oma huvide
järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja
otsustamises osalemiseks, samuti seda
koostööd võimaldavaid ühendusi, võrgustikke
ja institutsioone”. Ingliskeelse termini civil
society (vahel ka civic society) sõnasõnaline
vaste; tõlkena on vahel kasutusel ka
tsiviilühiskond. (Lagerspetz, ibid.)
 KÜ
on aktiivne, vabatahtlikkuse alusel ja
mittetulunduslikel eesmärkidel inimrühmade
huvide esindamiseks ja kaitsmiseks kujunev
isetekkeline suhtevõrgustik, mis toetab
õiguskorda ja hea valitsetuse tavasid ning on
seeläbi demokraatliku elukorralduse keskseid
tugisambaid. (Ruutsoo, Kalev, Jakobson,
2011).
 KÜ
on selline ühiskonnakorraldus, kus
inimeste põhiõigused ja –vabadused on
kaitstud, nad julgevad ning oskavad
ühiskonnaelus ja poliitikas osaleda ning
saavad mõjutada avaliku võimu otsuseid.
 Elemendid: avaliku sektori tugi kodaniku
subjektsuse kindlustamisel, eraomandi
kaitstusel põhinev ärisektor ja vabaühingute
autonoomia.
 Allikas: Kodanikuühiskond -kodanikeühiskond (Ruutsoo, Kalev, Jakobson,
ibid.)

Vabatahtlikkus: vaba tahe, vaba aeg ja ilma
tasuta; panustamine sotsiaalsete probleemide
lahendamisse ning ühiskonna edendamisse;
 Valitsusväline e. mittetulunduslik: ei ole
riigivõim või selle poolt rahastatud tegevus
ega ole ka tulunduslik e. ärisektor;
 Kolmas sektor – KÜ kui teenusepakkuja,
tarbimisväärtuse looja (mitte poliitiline
toimija);
 Sotsiaalne e suhtekapital on lisaväärtus, mis
ühistegevusega kaasneb ja selles kasvab;
 „Piiritsoon“: erakonnad (riigisektoriga
seotud) ja meedia (tulu saamine).
 Kodanikud
– sisulises tähenduses: kaasa
löövad kõik inimesed, sõltumatult
formaalsest kodakondsusest
 KÜ on ühendused: eneseteostuseks, oskuste
arendamine, dialoog ja kriitika, esindusvõimu
mõjutamine, avaliku diskussiooni suunamine,
kaasamine
 Ühingud ja seltsid, seltsing;
heategevusorganisatsioonid; fondid;
mõttekojad; sotsiaalne ettevõtlus
 Avaliku
arutelu välja looja;
 Võimu kontrollija;
 Teabe vahendaja ning ühiskonna siduja;
 Poliitilisse ellu kaasaja;
 Ühismajanduse väli;
 Teenuse osutaja;
 Töötuse asendaja;
 Huvitegevuse keskkond;
 Kasvataja ja arendaja. (Ruutsoo, Kalev,
Jakobson 2011)



Klassifikatsioonidest kirjanduses puudust ei tunta; nii
on Arend Ljiphart jaganud esindusdemokraatia
jaganud omakorda enamus- ja leppedemokraatiaks
(Lijphart 2009: 19 – 20):
enamusdemokraatia – rahva enamuse soovide eest
seisev valitsus on selgelt lähemal demokraatlikule
ideaalile, kui valitsus, mis esindab vähemust ja seisab
vähemuse huvide eest,
leppedemokraatia - selle asemel, et leppida otsuste
tegemiseks vajaliku napi enamusega, püüab
leppemudel enamust nii palju kui võimalik
suurendada. Enamuslik mudel keskendub poliitilise
võimu lihtenamuse, tihti mitte täisenamuse, vaid
koguni suhtelise enamuse kätte, leppemudel seevastu
püüab võimu mitmeti jagada, hajutada ja piirata.


Kuigi õigusriigis sünnib ametlikult tunnustatud õigus
vormiliselt rahvaesinduse (seadusandja) tahtest, pole
saladus, et tegelikult kujundatakse seadusi ja muid
õigusakte riigbürokraatia võimukoridorides, kus käib
võimulähedaste huvigruppide intensiivne lobitöö. Kõige
selle tulemusel ilmneb õigusloomes võimu, seda teostava
bürokraatia ja huvigruppide ambitsioonid, mis igaüks eraldi
kui ka kõik koos on harva kooskõlas ühiskonna kui terviku
huvide ning eesmärkidega.
Nagu ütleb õigusteadlane Ed. Raska: „See, mida
serveeritakse seadusandja tahtest sündinud õigusena,
kipub üha enam olema ühiskonna normsetest kujutlustest
ja regulatiivsetest vajadustest võõrandanud ebaõigus.“
(Raska, Õiguse apoloogia, 2004 lk. 102 – 103).
Legitiimsuse kriteerium
I
Vastavus reeglitele (õiguslik kehtivus e.
legaalsus)
II
Reeglite õigustatuse kooskõla jagatud
uskumustega
III
Legitimatsioon väljendatud nõusoleku läbi
Mitte-legitiimse
võimu vorm
Illegitiimsus
(reeglite rikkumine)
Legitiimsuse defitsiit
(reeglite ja
uskumuste
mittevastavus)
Delegitimatsioon
(nõusolekust
keeldumine)

Max Weber osundab legitiimse korra kehtivuse
kolmele alusele, milleks on vastavalt traditsioon, usk,
seadus (Weber 2002: 55-56):

„Tegutsevad indiviidid võivad omistada mingile
korrale legitiimse kehtivuse traditsiooni tõttu:
kehtib see, mis on alati olnud; afektiivse, iseäranis
emotsionaalse usu tõttu: kehtib see, mis on
ilmutuslik või järgimist vääriv; väärtusratsionaalse
usu tõttu: kehtib see, mis on tunnistatud
absoluutselt kehtivaks; positiivse sätestatuse tõttu,
mille legaalsusse usutakse. Sellist legaalsust võivad
osalised pidada legitiimseks huvitatud poolte
vabatahtlikul kokkuleppel; kuivõrd seda dikteerib
mingi legitiimsena kehtiv kord, mis nõuab
kuuletumist.“

Weber osundab samas, et legitiimsus ei pruugi omada
mingeid aksioloogilisi karakteristikuid, tihti on
kehtivus lihtsalt protseduuriline: „Legitiimsuse kõige
levinum vorm kaasajal on usk legaalsusse
(legaalsususk): kuuletumine formaalselt
korrektsetele ja tavapärasel kujul vastuvõetud
seadustele. Saksa keeles „Legitimitätsglaube“.
Teiselt poolt tuleb tihti ette olukordi, kus
vägivaldsemad või vähemalt hoolimatumad ja
sihiteadlikumad vähemused dikteerivad korra, mis
seejärel muutub legitiimseks ka neile, kes sellele
alguses vastu seisid. Kuivõrd „hääletused“ on korra
loomise või muutmise legaalne vahend, on üsna
tavaline, et vähemuse tahe saavutab formaalse
enamuse, millele enamus kuuletub: tulemuseks on
enamuse illusoorne võim.“ (Weber, ibid.).


Elemendid: a) vormiline õigusnormidest
kinnipidamine, kehtiva õiguse täitmine, b)
normatiivne süsteem peab vastama laiemalt
ühiskonnas levinud uskumustele – arusaamadele,
väärtustele jms –, mille allikas on traditsioon ja
rahvas laiemas tähenduses, c) rahvas peab
väljendama vabatahtlikult oma nõusolekut valitseva
režiimi ja selle toimingutega . Nõusolek nõuab
spetsiifiliste protseduuride täitmist.
Poliitiline legitiimsus peab olema eelkõige nn
massilegitiimsus, s.t tahtekujunduses saavad osaleda
kõik hääleõiguslikud isikud, erinevalt näiteks
traditsioonilisest ühiskonnast, kus see oli tagatud
üksnes privilegeeritutele; osalemine võib väljenduda
mitmes vormis, näiteks aktiivse ja passiivse
valimisõiguse kasutamise puhul. Legitiimsust
toodetakse demokraatliku valimissüsteemi kaudu.

A-legitiimsus on kohustuslik ja normatiivne, B-legitiimsus püsib
inimeste tegelikul tunnustusel. “Kõik demokraatlikuks arvatud
riigid on kirjade järgi ühtaegu legitiimsed. Pole mõeldav, et
demokraatia kui rahva võim ei pälvi rahva tunnustust. Ometi ei
ole kõik nii lihtne ja kõigepealt sellepärast, et on olemas
vähemalt kaks erinevat legitiimsust. Esiteks selline legitiimsus,
mille alus on laitmatud mängureeglid, ennekõike
valimisseadused. Protseduuriliselt korrektselt kujundatud võimul
on õigus pidada end legitiimseks või suisa nõuda, et teda selliseks
peetakse. Kehtib põhimõte: “Ise nad valisid, mida nad veel
tahavad?” Olen seda tinglikult nimetanud A-legitiimsuseks. Teine
on kodanike tegelikul, teadlikul ja püsival tunnustusel põhinev
legitiimsus, mida olen tinglikult nimetanud B-legitiimsuseks. /…/
Ent A-legitiimsus on nõrk legitiimsus. Ainuüksi üldvalimiste ja
protsendiarvutusega piirduvat võimu (nn demokraatia
minimalistlik mudel) ei peeta tihti üldse legitiimseks. Me ei tea
päris täpselt, mis üht või teist kodanikku valima ajendab ning
millist osa etendavad tema tegevuses hetkehuvid ja rutiin, mida
aeg-ajalt kodanikukohuseks nimetatakse. /…/” (Käärik 2007).

Kõige enam usaldavad Eesti elanikud päästjaid, kõige vähem erakondi,
selgub Turu-Uuringute AS-i läbi viidud institutsioonide usaldusväärsuse
uuringust.
Märtsikuus hindasid eestimaalased vaatlusalustest institutsioonidest kõige
usaldusväärsemaks päästeametit, mida usaldab 95 protsenti küsitletutest.
Kõrge usaldusväärsusega paistab silma ka äsjaloodud politsei- ja
piirivalveamet, mida usaldab 85 protsenti elanikest. Enam kui kolm
neljandikku eestimaalastest peab jätkuvalt usaldusväärseks ka maksu- ja
tolliametit (80 protsenti) ning kaitseväge (78 protsenti). Palju madalam
pole usaldus ka Eesti Rahvusringhäälingu (73 protsenti) ning Eesti Panga
(71 protsenti) vastu.
Konkurentsitult kõige madalam on inimeste usaldus erakondade vastu neid usaldab vaid 25 protsenti küsitletutest. Riigikogu usaldab 43
protsenti, peaministrit 47 protsenti ja valitsust 49 protsenti küsitletutest.
Kohalike omavalitsuste usaldusväärsut hinnatakse küllalt kõrgeks - 61
protsenti. Presidenti usaldab 67 protsenti küsitletutest.

Hoolimata sellest, et elanike usaldus riigitasandi poliitiliste
institutsioonide vastu on võrreldes teiste vaatlusaluste
institutsioonidega jätkuvalt madalam, on üle-Euroopaline uuring
Eurobaromeeter näidanud, et võrreldes Euroopa Liidu
liikmesriikide keskmise tasemega on Eestis elanike usaldus oma
riigi valitsuse vastu kõrgem, usaldus parlamendi vastu aga üpris
sarnane Euroopa Liidu keskmisele tasemele.
Kui rahvusringhääling naudib kõrget usaldusväärsust (73
protsenti), siis trükiajakirjandust usaldab vaid 54 protsenti ning
eraringhäälingut 57 protsenti küsitletutest.
Kohtusüsteemi usaldab 62 protsenti küsitletutest, kirikut 58
protsenti ja ametiühinguid 49 protsenti.
Turu-Uuringute AS viib igakuiselt läbi institutsioonide
usaldusväärsuse uuringut. Valimi moodustavad eestimaalased
vanuses 15-74, valimi suurus on 1000 vastajat ja uurimisaluseid
institutsioone on 22.

Usaldus on kaasaegses ühiskonnas asendamtu
sotsiaalne ressurss, mis aitab vähendada sotsiaalset
keerukust ning koordineerida ühiskondlikku toimimist
(Luhmann). Usaldus on peamine mehhanism, mis
vähendab ebakindlust ja lihtsustab tulevikus
tehtavaid valikuid (Sztompka). Usaldus on kontrolli
loovutamine tegevuste, ressursside ja sündmuste üle
teistele (Coleman).

Legitiimsus ei ole identne usaldusega: esimene
tähendab, et keegi on veendunud, et institutsioonid
tegutsevad vastavuses (moraali)printsiipidega, on
õige ja kohane, usaldus – institutsioonid toimivad
vastavuses normatiivsete ootustega . Segadust võib
põhjustada, et mõlemad kontseptsioonid (legitiimsus
ja usaldus) osutavad normidele.

Sellest tuleneb neli põhimõttelist järeldust erisuste kohta: 1)
legitiimsus on usalduse eelduseks, kuna legitiimsusega on
määratud, kuidas institutsioonide isikud/esindajad peavad
käituma (st millistele reeglitele, väärtustele peavad allutama
oma käitumise), loob neile usaldusväärsuse ; 2) Pidev pettumine
normatiivsete ootuste täitmise (mitte-täitmine) osas purustab
inimeste usu institutsioonide legitiimsusesse: kui kodanikud
pidevalt aduvad, et institutsioonid ei täida nende normatiivseid
ootusi, kaotavad nad nende toimimisse varem või hiljem usu,
tekib püsiv pettumine; 3) madal usaldus institutsioonide vastu ei
tähenda legitiimsuse puudumist, uuring, mis viidi läbi 13-s
demokraatias, küsiti, kas poliitilised parteid on vajalikud, vastas
¾-ndikku jaatavalt, samas oli vähem kui vaid 1/3-ndikku
vastanutest päri, et poliitilised parteid arvestavad, mida
inimesed mõtlevad. (Dalton & Weldon 2005: 933); 4) Samas pole
madal usaldus probleem, kui kodanikud peavad institutsioone
endid legitiimseteks. Samas toob pidev madal usaldus kaasa
rahulolematuse. Rahulolematuse ka poliitiliste otsustega.
(Viktoria Kaina)
 8.
KODANIKE KONTROLL - Rahvahääletus
 7. DELEGEERITUD VÕIM
 6. PARTNERLUS
 5. VAIGISTAMINE
 4. KONSULTATSIOON
 3. TEAVITAMINE
 2. TERAAPIA
 1. MANIPULEERIMINE
 Autor: Arnstein 1969






• Häälte võrdsus – kõikide kodanike hääled peavad olema võrdse
kaaluga.
• Efektiivne osalemine – kogu kollektiivse otsustusprotsessi
vältel (sh teemade päevakorda võtmisel) peab kõigil kodanikel
olema adekvaatne ja võrdne võimalus väljendada oma eelistusi
seoses soovitava lõpptulemusega.
• ‘Valgustatud’ teadmine – aja jooksul, mis on antud otsuseni
jõudmiseks, peab kõigil kodanikel olema adekvaatne ja võrdne
võimalus jõudmaks isikliku hinnangu kaudu nende arvates kõige
parema lõppotsuseni.
• Lõplik kontroll päevakorra üle – kodanikel peab olema
ainupädevus ise otsustada, milliseid teemasid ja probleeme
ühiselt arutatakse ja neile lahendusi otsitakse (keegi teine ei saa
otsustada selle üle, kas mõnedes küsimustes on rahval
otsustamisõigust või mitte).
• Hõlmatus – rahva hulka peaks olema arvatud praktiliselt kõik
riigi elanikud, kes on selle riigi seadusandluse subjektid.
Allikas: Dahl 1989, 108-115

Seoses esindusdemokraatia legitiimsus ja inimeste võõrandumine
riigi valitsemisest, mis väljenduvad näiteks madalas
valimisaktiivsuses või nõrgas sidemes rahva ja nende valitud
esindajate vahel kaasaegsetes demokraatlikes ühiskondades –
vaja leida lahendusi;

Ühe lahendusena nähakse arenenud kodanikuühiskonda ja n-ö
rohujuuretasandil organiseerumist, kus toimub inimeste esmane
poliitiline sotsialiseerumine, ühishuvide selgitamine ja
probleemide sõnastamine ning ühiskonna liikmetele poliitilise
osaluse võimaluste pakkumine, mis kompenseeriksid
esindusdemokraatia institutsioonide kaugust.

Võõrandumise ohu vältimiseks tuleks käsitada demokraatiat
pigem kui ühiskonnaliikmete pidevat dialoogi, mitte kui lihtsalt
protseduuri, mis aeg-ajalt võimaldab poliitilisi eliite vahetada ja
kasutada ära ka olemasolevaid kaasamise mehhanisme
(Lagerspetz - Hindess).

Osalusdemokraatia asub esindus- ja otsedemokraatia vahel.
Poliitikateaduses tähistab see termin
esindusdemokraatia alternatiivi või selle
täiendamise katseid: Participatory democracy
 Osalusdemokraatia on kodanikuühiskonnaga
tihedalt seotud.
 Siin on üldiseks lähtekohaks on see, et ka
demokraatlikult valitud esindajate tehtud
otsuste aluseks peab olema nende inimeste
kuulamine, keda kõnealune otsus puudutab;
paljusid (nt. kohaliku tasandi) otsuseid on
võimalik langetada esinduskogudest sõltumatult
või nende poolt antud volitusega.

Oluline on iga olulise poliitilise küsimuse üle
arutlemine selliselt, et kaasatud on võimalikult
paljud need ühiskonna (või kõnealuse ühenduse)
liikmed, keda see puudutab; ideaalis peaks
taoline arutlus võimaldama kõigi seisukohtade
esitamist ning selle tulemus ei tohiks olla
mõjutatud nende esitaja võimupositsioonist või
tema muudest ressurssidest.
 Kanalid selleks on näiteks avaliku võimuga
loodud koostöökogud ja teised partnerluse
vormid, avalikud diskussioonid,
demonstratsioonid, kodanikualgatus,
survegrupid, muud kodanikuühendused ja
sotsiaalsed liikumised, äärmuslikul juhul ka
kodanikuallumatus. Lagerspetz, ibid.















• kohalikel või üle-riigilistel valimistel hääletamas käimine;
• osalemine referendumitel;
• häälte kogumine või mõnel muul viisil osavõtt valimiskampaaniast;
• aktiivne osalemine poliitilises parteis;
• aktiivne osalemine survegrupis;
• osalemine poliitilistes meeleavaldustes, poliitiliste eesmärkidega
töötajate streikides ja teistes
samalaadsetes tegevustes, mille eesmärgiks on avaliku poliitika
muutmine;
• kodanikukohustuste mittetäitmine erinevatel viisidel;
• osalemine valitsust nõustavates komisjonides;
• osalemine tarbijate ühendustes;
• klientide osalemine sotsiaalpoliitikate elluviimises;
• erinevad tegevused kohalikul tasandil, nagu näiteks osalemine
kohalikes korteriühistutes,
keskkonnaorganisatsioonides jms.
Allikas: Birch 1993, 81

Sotsioloogia küsimus siin: legitiimsus. Legitiimsus-kriis, otsedemokraatia
kui „väljajuhataja“, võimu võõrandumise probleemi lahendamine selle
abil?

Milline mõju on otsedemokraatial võimu/poliitiliste otsuste
legitiimsusele? Referendum, kui diskursiivselt legitiimse poliitilise otsuse
alus.

Jürgen Habermasi (1984) kommunikatiivse tegevuse ja arutleva
demokraatia teooria kohaselt on kodanike osalemine õigusloomes
olemuselt ratsionaalne ja osalusõigus peaks olema normatiivselt tagatud.
“Kui soovime olla kindlad, et ühiskondliku kokkuleppe mudel töötab,
tuleb süstemaatiliselt kaitsta selliseid asju nagu loomulik üksikisiku
autonoomia ja võrdõiguslikkus tema osaluse kaudu ühiskonna ning turu
toimingutes”(Habermas 1996, 44–45). Õiguskorra legitiimsus on seotud
ühiskondliku leppe ja kaasamise filosoofiaga: “ainult need normid on
kehtivad, millega neist normidest mõjustatud isikud on ratsionaalses
arutelus osalejatena nõustunud” (ibid, 107).

Habermas 1996: Between Facts and Norms. Contributions to a Discourse
Theory of Law and Democracy. Cambridge: Polity Press.

Jürgen Habermasi õigussotsioloogias on legitiimsed üksnes sellised seadused, mis
lähtuvad kodanike diskursiivsest õigusloome protsessist, otsuste legitiimsuse
tagatiseks on otsustamisele eelnev arutlus.

Arutlus koosneb ratsionaalsest, neutraalsest, avatud ja domineerimisvabast
kommunikatsioonist kõigi nende vahel, keda kõnealused otsused puudutavad.
Eesmärk on jõuda konsensuseni, mille õigustatust kõik osalejad tunnistaksid.

Teine autor Cohen: Lähtudes arutleva demokraatia põhimõtetest (Cohen 1989), peab
igal kodanikul või nende ühendusel olema tagatud võimalus esitada ettepanekuid
seaduste vastuvõtmiseks või muutmiseks (sisuliselt ka õigus rahvaalgatuseks),
kuivõrd arutelude protsess ei ole seotud kehtivate formaalsete võimustruktuuridega,
vaid neid võib vajaduse korral ja konsensusel muuta. Arutelu põhjal jõuab Cohen
järeldusele, et arutleva demokraatia peab realiseerima tugev parteidesüsteem, mis
tagab piisavalt avara võimaluse aruteludeks. Samuti tuleb poliitilist tahtekujundust
subsideerida avalikest vahenditest, et tagada kõigi huvirühmade hääle kuuldavaks
tegemine. Otsedemokraatiat ei pea Cohen arvestatavaks võimaluseks.

Miks? Referendum on siiski enamhääletuslik otsus, millele ei pruugi eelneda
arutelud, mis vastaksid diskursiivse legitiimsuse põhimõtetele (nö ideaalne
kõnesituatsioon jms).
Demokraatia riigikorralduses: a) esindusdem., b)
otsedem.
 Otsedemokraatia: a) referendumid, b)
(rahva)algatus e. initsiatiiv
 Muud vormid: mittesiduvad hääletused,
küsitlused jm.
 Selgitada välja rahva (elektoraat) arvamus
teatud küsimuses ning selle tulemuse
siduvus/kohustuslikkus võimule.
 Otsuse tegemise õiguse andmine/jätmine rahvale
(elektoraat).

Positiivsed aspektid
Referendum edendab demokraatiat,
sest võimaldab rahval vahetult otsuste
tegemises osaleda.
Referendum võimaldab küsimuse
lahendada kõige selgemal ja
otsesemal viisil.
Rahva langetatud otsus on
legitiimsem; eriti on see tähtis
ühiskonnale väga olulistes
küsimustes.
Referendum kui protsess tõstab
osalejate teadlikkuse taset, sest asjad
arutatakse põhjalikult läbi.
Mõistlikult rakendatud referendum
rikastab esindusdemokraatiat.
Negatiivsed aspektid
Professionaalsetel poliitikutel on
oskusteave, kuidas langetada
otsuseid, igaühele otsuseõiguse
andmine toob kaasa nende kvaliteedi
languse.
Referendumil osaleja langetab otsuse
väliste asjaolude põhjal, seega ei
näita valimiskäitumine ja
lõpptulemus siiski õigeid/tegelikke
huve.
Referendum annab hoolimatule või
eelarvamuslikule enamusele
võimaluse vähemus maha suruda.
Eelkõige osalevad referendumil
need, kellel on selles asjas (väga)
selge arvamus/hoiak, referendum
töötab selliselt mõõdukate ja vähem
huvitatute vastu.
Referendumi rakendamine
trivialiseerib otsuseprotsessi, s.t
referendumi teemad muutuvad
igapäevasteks, osalejate
motiveeritus asju mõista või infot
otsida väheneb.
Period
Europe
Asia
North
and
South
America
Australia
and
Oceania
Africa
Total
Average
1951−196
0
1961−197
0
1971−198
0
1981−199
0
1991−200
0
2001−201
0
38
13
3
5
9
68
6.8
44
22
4
7
19
96
9.6
116
50
8
14
34
222
22.2
129
30
12
7
22
200
20.0
235
24
76
15
35
385
38.5
167
30
44
22
35
298
29.8

Väga pika ajaskaala ulatuses toimunud referendumite andmete analüüs on
näidanud, et praktikas toimivad referendumid eelkõige valitseva eliidi võimu
tugevdajatena – need toimuvad harva, üksnes siis, kui valitsus leiab, et vajab seda
mingi põhiseadusliku või poliitilise probleemi ad hoc lahendamiseks ja omab
võidulootust (Lijphart 1984: 203 - 204, Butler/Ranney 1978: 221). Aarend Lijphart
on referendumid liigitanud tuginedes Gordon Smith’i 1976.a. välja pakutud
kriteeriumi alusel dualistlikult:

A: algataja järgi: kontrollitud/mittekontrollitud (controlled vs. uncontrolled);
Kontrollitud referendum tähendab, et selle algatamise otsustab valitsus, toimumise
aja ja esitatava(d) küsimuse(d). Mittekontrollitud referendum on teisisõnu
rahvaalgatus.

B: tulemuse järgi: võimusoodne/võimuvaenulik (pro-hegemonic vs. anti-hegemonic)
võimule soodne või vaenulik, sõltuvalt sellest, kas tulemused on reziimile soodsad
või mitte.

Lijpharti hinnangul on enamik referendumeid nii kontrollitud kui võimusoodsad,
valitsus rakendab neid üksnes siis, kui see on talle endale kasulik; rahvaalgatus on
kasutusel aga väga limiteeritud ulatuses (2 riiki).

Lijphart, A. Democracies: Patterns of Majoritarian and Consensus Government in
Twenty-One Countries. New Haven & London: Yale University Press 1984;
Butler/Ranney. Referendums Around the World: The Growing Use of Direct
Democracy. AEI Press 1994.




„New Baltic Barometer VI: A Post-Enlargement Survey“,
Strathclyde Ülikool, 2004 a uuring: näitas, et baltlased, sh
eestlased on huvitatud otsedemokraatia kasutamisest
Rahvahääletus on sätestatud põhiseaduses, eriseaduses
Parteide programmide analüüs osutas, et
parlamendierakondade programmides otsedemokraatia
teema puudub
Iseloomulik: rahvaalgatuse seadustamine riigikogus, vastav
eelnõu esitati 4 korda, 4 korda ka mahahääletatud, seda
menetles 2 riigikogu koosseisu (2003-2007, 2007-2011), 8
aasta jooksul. Uurimisküsimus – millest poliitikute eitav
suhtumine otsedemokraatiasse?
Kodanikualgatuste arv
Kodanikualgatuste teel algatatud
referendumite arv
Teised referendumid
Referendumeid kokku
Minimaalse osalusaktiivsuse ületanud
referendumite arv
Eesti
puudub
puudub
Läti
6
2
Leedu
14
0
2
2
2
5
7
2
9
9
3




Teoorias on esitus veenev, kuid praktikas see ei realiseeru –
valitsev eliit ei ole huvitatud?
Siia kuulub ka Eesti juhtum – seadusandlus võimaldab
otsedemokraatiat kasutada, kuid ca 20 a jooksul on see
toimunud vaid 1 kord ja ka siis probleeme palju …
See ajendas püstitama veel ühe uurimisküsimuse – MIKS EI
TOIMU, ei realiseeru? Kas arutleva demokraatia ideed ja
ideaalid ei jäägi mitte liiga idealistlikeks? Või kui
toimuvad, siis nö osana kehtivast poliitilisest hetkeseisust,
valitseva võimu tugevdajana (vt ülejärgmine slaid)
Samas on arutleva (deliberative) demokraatia siiski
normatiivselt kõige põhjendatum ja sobivaim käsitlus,
mida saab kasutada (vt slaide edaspidi)
 Tänan
kuulamast!

similar documents