Polüseemia

Report
Polüseemia. Homonüümia
2. loeng
Mitmetähenduslikkuse olemus
• Mitmetähenduslikkus on sõnavaras pigem reegel kui
erand. Sama sõna võib eri kontekstides saada erinevaid
tõlgendusi.
• Tekib kujundlikkuse toimel (tähenduse laienemine või
kitsenemine), nt silm1 (nägemisorgan), silm2 (silmus),
silm3 (punkt), silm4 (mingi objekti silmakujuline osa).
• Eristamise probleemid leksikograafias – üks raskemaid
ülesandeid. Millal lugeda erinevaks tähendusnüansiks?
Põhi- ja alltähenduste eristamine.
• Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi on
polüseemne iga 10. sõna. Näide käsilehelt!
Tähenduse ebamäärasus
Mitmetähenduslikkust esineb lekseemide puhul
eri kujudel:
• polüseemia (suu, leht, pirn)
• homonüümia (laim ’puuvili ja alusetu kuulujutt’,
aas ’silmus ja rohumaa’)
• homofoonia (paas ja baas, pall ja ball, hale ja
ale)
• homograafia (pal’k ja palk, sul’g ja sulg, nutt’ ja
nutt)
Reeglina laheneb mitmetähenduslikkus
konteksti toel.
Monoseemia ja polüseemia (1)
Semeemi moodustavad tähenduskomponendid e
semantilised tunnusjooned (semeem =
tähendusvariant). Sõnal on olemas põhitähendus e
süsteemitähendus, mis jääb invariantseks e
muutumatuks. Seda võib pidada sõna denotatiivseks
tähenduseks. Põhitähendusele võivad aga liituda
lisatähendused e konnotatiivsed tähendused.
Tähenduskomponentidel on sõnasiseselt nii ühendav
kui ka eristav funktsioon, sest tähenduskomponentide
lisamine loob uusi semeemivariante. Nt lennuk > kiire
transpordivahend.
Monoseemia ja polüseemia (2)
Osa lekseeme on monoseemilised e
ühetähenduslikud; paljud lekseemid on
aga mitmetähenduslikud e
polüseemilised. Nt hambumus
’hammaste vastastikune asetus’ on
monoseemiline, ägedus seevastu
polüseemiline (emotsionaalne seisund;
‘toredus’ – hinnanguline).
Monoseemia ja polüseemia (3)
Termineid püütakse säilitada monoseemilistena, et
tagada termini läbipaistvus, ehkki see on paiguti
raske. Keele ökonoomsuse printsiipi järgides
muutub enamik sõnu keelekasutuse käigus
polüseemseks (kontekst ja kasutussituatsioon
võimaldavad eri tähendustel vahet teha). Seega
peab vastuvõtja tegema pidevalt kontekstuaalseid
valikuid. Keeles juba olemas olevale sõnale uue
tähenduse andmine on ühtlasi kõige lihtsam viis
uute lekseemide loomiseks.
Polüseemia
Polüseemia all mõistetakse regulaarset
mitmetähenduslikkust, st juhtu, kus ühe
formatiiviga on püsivalt seotud mitu
tähendusvarianti (semeemi). Polüseemsel sõnal
on niisiis mitu üksteisega seotud tähendust.
Etümoloogiliselt on tegemist ühe sõnaga, millel
on aja jooksul kujunenud mitu tähendust.
Tegelikus keelekasutuses pole aga sageli lihtne
välja selgitada, kas tegemist on ühe semeemi
kontekstuaalsete variantide või iseseisva
semeemiga.
Polüseemia näide: pea (1)
•
•
•
•
inimese keha ülemine ajude ja
meeleorganitega varustatud ning kerest
kaelaga eraldatud osa;
muu elusolendi vastav kehaosa;
pea psüühiliste protsesside ja tunnete
asupaiga ning võrdkujuna (selge, tuim
pea);
inimene või loom (hulka tähistavana), nt
karjas oli kümme pead;
Polüseemia näide: pea (2)
•
•
•
•
piltl. juht, valitseja, ülemus; eestvedaja,
pea- või ninamees;
miski kujult, asendilt v. ülesandelt pead
meenutav (kapsapea, viljapea, vistriku
pea, noapea);
piltl. algusosa (rongkäigu pea);
kõnek. (elatiivses konstruktsioonis)
seisundi märkimiseks, nt noorest peast,
keedetud peast, surnust peast.
Polüseemia kirjeldamine
• Polüseemiat saab kirjeldada kas ühest
põhitähendusest lähtuva hierarhiana või ka
võrgustikuna, millesse on ühendatud kõik
metafoorsed või metonüümilised
tähendusvariandid. Viimasel juhul ei postuleerita
ühtset abstraktset ülemtähendust, mille alla
alltähendused paigutuksid. Hargnemine võib
toimuda eri suundades ega pruugi lähtuda ühest
keskmest.
Polüseemia (1)
Polüseemiat tekitab inimeste loomupärane püüd
loova, kujundliku keelekasutuse poole.
Polüseemiat toetab inimese meelepidamisvõime
– mingis seoses tuntud sõnale lisandunud
tähendust on lihtsam meeles pidada kui suurel
hulgal uute tüvede tähendusi meelde jätta. Nt
hiir (loom; arvutiseade), hüppama ‘üles-alla
liikuma; uhkeldama’. Olemasolevale sõnale
uue tähendussisu andmine on ka eesti
keeles levinuim sõnavara rikastamise viis.
Polüseemia (2)
Eesti keeleteadlane ja terminoloog J. V.
Veski andis paljudele murdesõnadele
terminoloogias uue sisu: manuline
’juuresolija’, vakus ’feodalismiaegne
hulgast küladest koosnev haldus- ja
maksustusüksus’, kari ’range kord;
karistus’, turve ’kaitse’; säsi ’sisekude,
südaosa’, vajak ’puudujääk, defitsiit’ jt.
Polüseemia uurimine
• Sageduslikud parameetrid, nt missugune
tähendus on keelekasutuses sagedasem.
• Tähenduste kujunemise järjekord –
diakrooniline uurimine (vanem kirjakeel +
sugulaskeeled). Tavalisem on tähenduse
laienemine.
• Omandamise parameetrid – lastekeele
uurimine.
Ülesanne
• saama-verbi tähendused
Analüüsige saama tähendusi järgmistes
lausetes.
Ta sai eile kirja.
Poiss sai ülikooli sisse.
Kas sa saad homme tulla?
Lastel saab olema kergem elu.
Keeles puudub isomorfism
Seda tõendab mitmetähenduslikkuse (üks vorm, mitu
tähendust) olemasolu. Nt sõna emand –
1) perenaine, käskijanna (Toatüdruk oli oma emandat
kümme aastat teeninud);
2) van (ütlejaga võrreldes) kõrgemasse ühiskonnakihti
kuuluv abielus naisisik. (Peole tuli peeni emandaid ja
isandaid.);
3) hrl halvustav (soliidusust taotlev) naisisik (Keegi
rinnakas ja hästi riietatud emand trügis lähemale.)
4) mängukaart (nt ärtuemand).
Sama tähenduse väljendamiseks on ka teisi võimalusi,
nt proua, perenaine, maadam, daam jt.
Homonüümia
Homonüümideks nimetatakse
samakujulisi, aga erineva tähendusega
sõnu (oluline on erinev päritolu). NB!
Etümoloogiline erinevus võimaldabki
homonüümial ja polüseemial kõige
selgemat vahet teha. Homonüümia puhul
võib kaasneda muutus grammatilises
kasutuses (erinev muutmine ja sageli ka
sõnaliik), mitte küll alati, nt pank, aas,
kangur ’kivihunnik; kuduja’.
Homonüümia
Homonüümia on seega sõnakujude juhuslik
ühtelangevus, nt
• oma- ja laensõna puhul (tee, pank)
• eri päritoluga laensõnade puhul (kumm ‘materjal
ja sellest toodetud ese’; ‘võlv’)
Erijuhtum: vormihomonüümia = juhuslik
ühtelangevus eri liiki sõnade vormistikus, nt seal
1) kohamäärsõna
2) nimisõna siga adessiiv
Vormihomonüümia
• pea 1) kehaosanimetus (nimisõna)
2) tegusõna pidama käskiva kv ainsuse
teise pöörde vorm
3) ajamäärsõna ‘varsti’
4) määramäärsõna ‘peaaegu’
Homofoonia ja homograafia
• Homofoonid on lekseemid, mis
kirjutatakse erinevalt, kuid hääldatakse
sarnaselt (nt ball – pall, tušš – dušš.
• Homograafid on lekseemid, mis
kirjutatakse ühtmoodi, kuid hääldatakse
erinevalt. Nt palatalisatsiooni kirjapildis
märkimata jätmise tõttu palk ‘puitmaterjal’
– palk ‘töötasu’, kann ‘lauanõu’ – kann
‘lelu, mänguasi’.
Polüseemia ja homonüümia
uuritusest
Eesti keele leksikaalset homonüümiat on
üsna vähe uuritud. Polüseemiat on
mõnevõrra puudutatud kognitiivsetes
uurimustes (seoses metafoori ja
metonüümia küsimuste ning
põhisõnavaraga). Sõnavara tähenduskülje
uurimises on tugevasti esile kerkinud
kognitivistlik lähenemine: grammatikat
(süntaktilisi struktuure) ja tähendust
(semantilisi rolle) vaadeldakse üheskoos.
Kordamiseks
• 1. Miks tekib keelde mitmetähenduslikkus?
• 2. Kuidas eristatakse polüseemiat ja
homonüümiat?
• 3. Milleks on kasulik terminite
monoseemilisus?
• 4. Mida mõistetakse vormihomonüümia
all?

similar documents