Niidud Elle Meier • Niit on puudeta või väheste puudega ala, kus kasvavad põhiliselt rohttaimed. • Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on tegu puisniiduga.

Report
Niidud
Elle Meier
• Niit on puudeta või väheste puudega
ala, kus kasvavad põhiliselt
rohttaimed.
• Kui puid ja põõsaid on 10-50%, on
tegu puisniiduga. See on
üleminekuastmeks niidu ja metsa
vahel.
• Rohumaa– see hõlmab lisaks
niitudele ka heina- ja karjamaid.
• Inimmõju alusel võib niidud jaotada:
– pool-looduslikeks
– kultuurniitudeks.
• Kasvutingimuste alusel jaotatakse
niidud 4 suurde rühma:
– aru-,
– lammi-,
– ranniku- ja
– soostunud niidud.
• Ka mujal maailmas on meie
niitudele sarnaseid
taimekooslusi:
– Aasias stepid,
– Aafrikas savannid,
– Ameerikas preeriad.
Niitude kujunemine
• Looduslik teke
– laiud ja rannikud, mis aeglaselt
maatõusu tõttu merest välja kerkivad.
– Alad, kus puudel ei ole sobivaid
kasvutingimusi.
• Iga-aastased üleujutused (lamminiidud)
• Liiga kuiv kasvukoht (mõned looniidud)
• Inimtegevusega seotud teke
– Valdav niitude tekkimise viis.
– Niidud võivad kujuneda:
• hüljatud põllumaadele ja raiesmikele
• aladele, kus koduloomade
karjatamine ja niitmine ei võimalda
puudel kasvada.
Inimtegevuse mõju niitudele
• Niidud püsivad vaid seal, kus toimub
pidev niitmine või karjatamine. Kui
see aga lõpetada, siis niidud
võsastuvad ja kujunevad ajapikku
metsadeks.
• Väetamine ja maaharimine põhjustab
looduslikel niitudel ühtede
taimeliikide asendumise teistega.
Pool-looduslikud e. pärandkooslused - põlised
inimtekkelised kooslused, eelkõige puisniidud, loopealsed,
luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja
heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja
karjatamisega.
puutumatu
loodus
pool-looduslik
INIMTEGEVUS
tehiskeskkond
Tekkeloost I
 esimesed puisniidu-ilmelised kooslused tekkisid ilmselt
juba küttide-kalurite-korilaste ajal (…3000 a. e.m.a)
metsloomade ligimeelitamise eesmärgil
 viljelusmajanduse algusaegadel (5000 a. t.) hõivati
eelkõige juba algselt avatud kooslusi – mere-äärseid
loopealseid, rannaniite ja jõgede ääres asuvaid luhaalasid
 asustus liikus rahvaarvu kasvades sisemaa poole;
 2000 a. t. võeti kasutusele vikat, mille tulemusena
suurenes puisniitude levik oluliselt
 pool-looduslike koosluste leviku maksimum
jäi 19. saj. lõppu ja 20. saj. algusesse
Tekkeloost II
 juba 20. saj. alguses hakkas pool-looduslike koosluste
osakaal vähenema, protsess, mis hoogustus Nõukogude
aegse põllumajanduse intensiivistumisega; peamised
põhjused:







ülesharimine – kündmine põldudeks ja kultuurrohumaadeks
alade mahajätmine - võsastumine/roostumine
muutused omandipoliitikas
käsitsitööst loobumine
metsastamine
rannalähedaste alade täisehitamine
seni säilinud pool-looduslike koosluste fragmenteerumine
Muutused pool-looduslike koosluste
pindalas (tuhandetes hektarites)
1900. a.
1950. a.
21. saj. algus
50
44
7–10
rannaniidud
30 - 35
29
6–8
lamminiidud
...
97,4
15
soostunud niidud
...
935,2
10 – 15
aruniidud
...
448,4
15
1 781
1 554
 64
850
470
4
loopealsed
KOKKU
sellest puisniite
(Luhamaa et al. 2001)
Pool-looduslike koosluste levik kaasajal
rannaniidud
lamminiidud
puisniidud
looniidud
soostunud niidud
pärisaruniidud
PKÜ andmebaas
Soontaimede liigirikkus (Pärtel 2003)
puisniit
loopealne
lamminiit
liike leitud
kokku
600
270
350
kaitsealused
liigid
56
30
22
rannaniit
390
34
Looniidud (alvarid)
Tüüpiline alvar
• Alvareid - õhukese-mullalised
lubjarikkaid niidud.
• Mullakihi tüsedus kuni 20 cm, kohati
võib see ka täielikult puududa ning
taimkatet leidub sellistel juhtudel vaid
kaljupragudes ja väiksemates
lohkudes.
• Sademete vähesuse korral kuivavad
nad aluspõhjani läbi. Sellele aitavad
kaasa õhuke mullakiht, hõre taimkate ja
tuultele avatud maastik.
Alvar Koguval
• Esineb põuakahjustusi.
• Vihma korral võib kujuneda ajutisi
tiike, kuna paepõhi takistab vee ära
valgumist
• Talvel võivad tuuled alvarid lumest
puhtaks pühkida ja külma mõjul
võivad tekkida mullakerked (nagu
igikeltsa aladel).
• Levik
– Läänemere saartel (Gotlandil ja Ölandil
Rootsis, Saaremaal, Hiiumaal, Muhus ja
väiksematel saartel Eestis) ning Lääneja Põhja-Eesti rannikualal. Väiksemate
laikudena leidub alvareid veel Rootsi
mandriosas, Ahvenamaal ja Peterburi
piirkonnas. Alvaritele sarnaseid
koosluseid on kirjeldatud ka Kanadast
ja USAst Suure järvistu piirkonnast.
• Alvarite pindala järsk vähenemine 20.
sajandil:
– Alvareid leidus veel 1950ndatel aastatel
ligikaudu 44 000 hektaril, peamiselt IdaSaaremaal, Muhumaal ja Loode-Eestis.
1990ndate lõpuks on neid alles veel
kuni 5000 ha kuid suur osa sellest
pindalast on tugevalt kadakasse
kasvanud.
Kinnikasvanud alvar
• Taimestik
– Puurinne. Üksikuid mände.
– Põõsarinne. Üksikud või rühmitunud
kadakad.
– Rohurinne on madal ja vaheldusrikas.
Aasta jooksul väga muutlik, sõltudes
peamiselt niiskustingimustest. Taimestiku
liigiline koosseis alvaritel on väga
mitmekesine ja omapärane võrrelduna
teiste põhjamaiste kooslusega.
• On liike, mis oma peamise levikuga
kuuluvad Kagu-Euroopa stepialadele,
nagu kaljupuju, kevadmaran, aashundihammas, mägiristik, harilik
keelikurohi, värv-varjulill, metsülane.
Samas on ka liike kaugelt põhjast
alpiaasadelt: mägi-kadakkaer, alpi
nurmikas, mägimaran.
Harilik
keelikurohi
Metsülane
Kevadmaran
Aas-hundihammas
• Loomastik
– Alvarite piiratud leviku ja nende
väiksuse tõttu ei ole neile spetsiifilist
loomastikku välja kujunenud.
– Alvaritele on tüüpiline avamaastiku
liikide domineerimine ning üldiselt
sarnaneb ta suuresti rannaniitudele.
Sarnaselt rannaniitudele on ka alvaritele
iseloomulik siin pesitsevate
kurvitsaliikide ohtrus.
– Tüüpilised liigid alvaritele on:
• kiivitaja,
• alpi risla,
• punajalg-tilder,
• kanepilind,
• kivitäks jt.
• Rannaniitudest erinevalt ei pesitse
alvaritel hanelisi.
Kiivitaja
Kanepilind
Alpi risla
Kivitäks
Punajalg-tilder
Puisniidud
• Puisniidud on regulaarselt niidetava
rohustuga hõredad looduslikud
puistud. Väljanägemiselt ja
ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad
puisniidud parkidele, ent puisniidud on
tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt
looduslikest kooslustest. Mitmesuguse
liigilise koosseisuga puude ja põõsaste
grupid võivad paikneda hõredamalt või
tihedamalt, kuid iseloomulik on
niidukamara esinemine.
• Regulaarne niitmine tähendab seda,
et tavaliselt niidetakse igal aastal,
kuid mõni aasta võib ka vahele jääda.
• Puisniidud olid eriti iseloomulikud
Läänemeremaadele, eeskätt Eestile,
Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja
ebatüüpilisi puisniite leidus Norras,
Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa
mägedes. Leedus ja Lätis leidus
üksnes lammipuisniite suuremate
jõgede kallastel.
• Puisniitude teke ja kadumine
– Puisniite meenutavad kooslused
hakkasid muistsete asulakohtade
ümber kujunema 7000-8000 aastat
tagasi.
– Ulatuslikum karjakasvatus levis
Eestisse umbes 4000 aasta eest ning
oletatavasti suurenes samal ajal
märgatavalt ka puisniitude pindala.
– Puisniitude kõrgaeg oli 19. sajandi
lõpul, mil niidetavate ja karjatavate
puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000
ha ehk 18 % Eesti pindalast.
– Seejärel hakkas looduslike niitude
pindala vähenema, kuna kergemini
kultuuristatav osa hariti üles ning
kasutati põllu- või kultuurheinamaana.
Siiski kahanes puisniitude pindala kuni
Teise maailmasõjani suhteliselt
aeglaselt.
– Esimeseks oluliseks puisniitude
kadumise põhjuseks kujunes
1950ndatel aastatel talude
kollektiviseerimine. Peamine puisniitude
pindala kahanemise põhjus oli
suurtootmisele üleminekuga kaasnenud
käsitsitööst loobumine.
• Tänapäeval on alles ligikaudu 500 ha
liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis ning
mitte enam kui 300 ha liigivaeseid ja
lammi-puisniite Eesti muudes osades.
Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha
suurused ühe-talu heinamaad. Aastail
1995-97 niideti neist mitte enam kui 200
ha, kusjuures Saaremaal kuni 30 ha. Meie
puisniitude pindala on viimase 70 aastaga
vähenenud seega tuhat korda.
Puisniitudel sagedamini esinevaid liike
(58 puisniidu taimestiku põhjal) (Kukk, Kull 1997)
Liigi nimi (eesti k)
Harilik lubikas
Tedremaran
Kortsleht
Keskmine värihein
Harilik käbihein
Värvmadar
Hirsstarn
Punane aruhein
Angerpist
Madal mustjuur
Süstlehine teeleht
Liigi nimi (lad k)
Sesleria caerulea
Potentilla erecta
Alchemilla
Briza media
Prunella vulgaris
Galium boreale
Carex panicea
Festuca rubra
Filipendula vulgaris
Scorzonera humilis
Plantago lanceolata
Keskmine värihein
Süstlehine teeleht
Angerpist
Lubikas
Tedremaran
Kortsleht
Värvmadar
Madal mustjuur
Harilik käbihein
Kaitsealuseid liike
Kaunis kuldking
Valge tolmpea
Harilik käopõll
Suur käopõll
• Puisniitude rohustu on kõrge
liigirikkusega.
• Eesti liigirikastel, karbonaatsete
mullaga puisniitudel kasvab tihti üle
50 soontaime liigi ruutmeetril,
seejuures kuuel Lääne-Eesti
puisniidul on kirjeldatud enam kui 60
liiki ruutmeetril:
• 1) Laelatu (Läänemaa) – 76 liiki (2001.
a. niiduseire andmed);
• 2) Vahenurme (Pärnumaa) – 74 liiki,
• 3) Tagamõisa (Saaremaa) – 67 liiki;
• 4) Mäepea (Saaremaa) – 67 liiki;
• 5) Küdema Teeäre (Saaremaa) – 65
liiki;
• 6) Tärkma (Hiiumaa) – 61 liiki.
• Seega on puisniitude
väikeseskaalaline liigirikkus
tunduvalt suurem kui üheski teises
metsavööndi taimekoosluses.
(Võrdluseks: puudeta aruniitudel on
rohustus sageli kuni 30 taimeliiki
ruutmeetril, alvaritel küünib see
üksikutes kohtades 40-ni).
Puisniitude liigirikkuse põhjuseid
• 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud
majandamine (eelkõige niitmine). Suuremad liigid ei
saa hakata domineerima
• 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus.
Puude all kasvavad metsataimed, lagedal niidutaimed
• 3) Mulla reaktsioon (pH).
Meil on liigirikkamad aluselised
kooslused – need on aastatuhandeid meie aladel olnud valdavaks.
• 4) Toiteelementide sisaldus mullas ja
produktiivsus – suurim liigirikkus keskmise toitainete sisalduse
korral
• 5) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna
floora suur liikide arv. Niidu alad on pikka aega püsinud
suurel territooriumil
Lamminiidud
• Lamminiitusid nim. ka luhaniitudeks.
• Neid leidub järvede, jõgede ja ojade
üleujutatavatel madalatel kallastel.
Kevadise suurveega uhutakse kallastele
hulganisti toitaineid, mis muudavad
mulla viljakaks.
• Lamminiidud on kujunenud enamasti
lammimetsadest.
• Tuntumad lamminiidud paiknevad
suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu,
Kasari jt.) ääres.
• Enamasti on need niidud lagedad, harva
esineb üksikuid puid ja põõsaid.
• Kui lamminiite ei niideta ega kasutata
karjamaana, siis kasvavad need kiiresti
kinni. Lamminiitude pindala on Eestis
viimase 50 aasta jooksul tunduvalt
vähenenud.
• Puurindes võib kasvada: tamm, hall
lepp, haab, toomingas.
• Põõsarindes võib kohata pajusid,
harilikku sarapuud.
• Rohurinne on üsna liigirikas. Seal
kasvavad lamba-aruhein, keskmine
värihein, harilik kastehein, punane
aruhein, kassikäpp, mägiristik,
angerpist, keskmine teeleht, pikalehine
mailane, tarnad, hanijalg, angervaks.
• Lamminiitude linnustikus
moodustavad põhiosa kurvitsalised.
Iseloomulikeks liikideks on:
– tikutaja,
– kiivitaja,
– rukkirääk,
– suurkoovitaja,
– rohunepp,
– mustsaba-vigle,
– tutkas,
Tikutaja
Suurkoovitaja
Rukkirääk
Rohunepp
– soo-loorkull (Circus pygargus),
– roo-loorkull (Circus aeruginosus)
– paljud ujupardid – nt. sinikael-part
Rohkearvulisemad haudelinnud
lageluhtadel on tikutaja, kiivitaja,
põldlõoke, sookiur (Anthus pratensis),
hänilane (Motacilla flava).
Roo-loorkull
Hänilane
Sookiur
Rannikuniidud
• Rannikuniidud on mere rannikul
soolase vee mõju piirkonnas levivad
niidud, kus lained ja kõrgvesi on
muutnud mullad soolasteks.
• Sõltuvalt pinnamoest ja maapinna
kõrgusest levib taimkate vöönditena.
Ranniku kõrgemates osades on
taimestik liigirikkam. Rannikuniidud
on kujunenud kas mereranniku
kerkimisel või karjatamisel.
• Eestis esineb saartel ja laidudel ning
mandri rannikualadel. Rannikuniitude
pindala on viimastel aastakümnetel
kiiresti vähenenud (loomade
karjatamine on jäänud väheseks)
• Suurimad ja esinduslikumad
rannikuniidud asuvad Matsalu
looduskaitsealal.
• Puu- ja põõsarinne esineb harva, koosnedes
harilikust kadakast, kibuvitsast.
• Rohurinne on sõltuvalt vööndist erineva
liigirikkusega. Seal võib kasvada pilliroog,
randaster, merihumur, rand-seahernes, liivvareskaer, rand-orashein, punane aruhein,
hanijalg, pajuvaak, tuderluga, randristik, suur
robirohi, harilik hiirehernes, soolikarohi, harilik
nõiahammas, hobumadar, aasnelk, kukesaba.
Randaster
Pajuvaak
Suur robirohi
Merihumur
Hanijalg
Hobumadar
Soolikarohi
Harilik hiirehernes
Kaitsealuseid liike
Niiduasparhernes
Soostunud niidud
• Soostunud niidud esinevad nõgudes
või madalatel tasandikel. Nad on
üleminekukooslusteks aruniitude ja
madalsoode vahel – seal kasvab
mõlemaile kooslustele iseloomulikke
taimi.
• Mullad on sageli lubjarikkad ja suviti
kuivad, kuna sel ajal põhjavee tase
alaneb tublisti.
• Need niidud on tekkinud peamiselt
aruniitude soostumisel või
soostunud metsadest.
• Nad on levinud üle kogu Eesti, eriti
aga Lääne-Eestis. Paljud soostunud
niidud on üles haritud või
võsastunud, nende pindala on Eestis
tunduvalt vähenenud.
• Puurindes esineb sookaske, haaba,
sangleppa, saart, harilikku toomingat.
• Põõsarinne koosneb peamiselt paakspuust,
pajudest, lodjapuust.
• Rohurinne on üsna liigirikas: tarnad, luhtkastevars, sookastik, soopihl, ahtalehine
villpea, sootulikas, lubikas, kullerkupp,
pääsusilm.
• Samblarinde moodustavad harilik teravtipp,
sirbikud, kähar sulgsammal, kohati
turbasamblad
Ahtalehine
villpea
Kullerkupp
Pääsusilm
Soopihl
Selgrootuid niitudel
Lapsuliblikas
Maipõrnikas
Marjalutikas
Admiral
Koerliblikas
Kuldpõrnikas
Päevapaabusilm
Emane jaanimardikas
Siniliblikas
Õiesikk
Kodumesilane
Ristämblik
Kimalane
Krabiämblik
Vahustaja
Seitsetäpp-lepatriinu
Kakstäpp-lepatriinu
Sirts
Harilik rohutirts
Heinaritsikas
Harilik niidutirts
Harilik lauluritsikas
Käesoleva esitluse koostamisel on saadud ideid ja materjale Tsipe Aavikult
Imetajaid niitudel
Niidu-uruhiir
Halljänes
Pisihiir
Nirk
Kärp
Rebane
Metskits
Metskits

similar documents